Sügissonaat...

NB! The English text is below!

Nädalavahetus läks linnulennul ja kuna lubadusi tuleb pidada, siis kasutan esmaspäeva kolmandat öötundi piltide mahalaadimiseks ning kotijutu kirjutamiseks.

Minu „sügissonaat“ sai õige viimasel hetkel valmis ning endale püstitet raamid olid sedapuhku sellised:

– lõpetada ära poolik töö (ehk siis kunagi „12 kotti“ raames alustatud kott), sest poolikuid töid on mul oma „kust-tuult-sealt-meelt“ tüüpi loomeloomuse tõttu rohkem kui mitu.

– Ja teha seda varem kui viimasel minutil nagu harilikult! Mõtteis sai koti minevikuhõngulise temaatika tõttu pandud ka sisemine tähtaeg – hingedepäev, aga keskmisest kiirema aja tõttu jäi see ülesanne täitmata. Õnneks on veel 7 korda võimalik proovida :=)

Niisiis kott. Veider selline. Siiani ei tea, kuidas temasse suhtuda – sest eelmisest kotiteost jäänud idee ja raamid olid süvenemisel küllaltki ahistavad. Kuna kott oli välja lõigatud ja kaks suurt ja olulist detaili (vaip ja seelik) ka kinni õmmeldud ja oli näha, et khm… no ülejäänud osa jaoks on ruumi ebaproportsionaalselt vähe…

…siis algas kombineerimine, et võimalikult väikesele vabale pinnale planeeritud tegelane ära mahutada. Ja, et see ka kuidagimoodi välja näeks.

Materjalid on puhtalt maamaja kappidest ning enda jäägikarpidest leitud – kangas on vanast kirstust leitud ja arvatavalt 1930ndatest pärit peen ülikonnavillane (millel ka kena tikitud märgistus peal, mille koti nurka alles jätsin). Seeliku ja kaltsuvaiba kudusin nn. minitelgedega, kasutades kalli kaasa vanaemade korvidest pärit lõnga ja kaltsuribasid. Pitsid on käsitsi värvitud ning sõlg tehtud vanast nööbist, paarist triigitavast kristallist ja hõbedasest värvist. Peen „talutüdruk“ on kummardus Gustav Klimti loomingule, ning kantud riidele triigitavaid „Iron On Transfereid“ kaustades (sellest võiks eraldi loo tulevikus kirjutada, põnev ja võimalusterohke tehnika).
Ahjaa, koti nimeks võiks siis olla – „Sügissonaat alapealkirjaga – Rehepapp“.

Teemad, mis mind huvitasid olid muidugi seotud meie esiemadega ning mõtisklusega nende igapäevaelu ja iluküsimuste üle. Sellega, et läbi aegade on iseolemise asemel tahetud etendada kedagi teist, näiteks uhket mõisaprouat tema sitside, satsidega ja pärlitega. Ning kui tihti viib see enese „peeneks vuntsimine“ ja võõraste sulgedega ehtimine kaunis naeruväärsete tulemusteni.

Ja selline see „mõtisklus“ siis sai – jämeda keskkohaga talutüdruk peenesse korsetti surutuna, pärlite särades ning pitside lehvides oma talutare kaltsuvaibal novembriöösse vahtimas. Silmis lootus, lootus millelegi suuremale, kui Muna Endlite kosjad ning loorehad ja lüpsikud. Ja pimedus - pimedus õues ja pimedus sees. Vaid hundid, kassid ja esivenemate vaimud hämaratest nurkadest luuramas…

***
Here you can see my entry to our bag making challenge “Outside of the frame”, theme – Autumn Sonata.

It is too late now (3:30 a.m.) and I am too tired to tell the entire story in English now – but it is all about trying to be someone else.

The inspiration comes from folklore and bag is dedicated to wonderful book ““The Old Barny” written by Andrus Kivirähk. (More info about this book filled with greatest humor can be found here).


kkk