7.12.09

Sügissonaat...

NB! The English text is below!

Nädalavahetus läks linnulennul ja kuna lubadusi tuleb pidada, siis kasutan esmaspäeva kolmandat öötundi piltide mahalaadimiseks ning kotijutu kirjutamiseks.

Minu „sügissonaat“ sai õige viimasel hetkel valmis ning endale püstitet raamid olid sedapuhku sellised:

– lõpetada ära poolik töö (ehk siis kunagi „12 kotti“ raames alustatud kott), sest poolikuid töid on mul oma „kust-tuult-sealt-meelt“ tüüpi loomeloomuse tõttu rohkem kui mitu.

– Ja teha seda varem kui viimasel minutil nagu harilikult! Mõtteis sai koti minevikuhõngulise temaatika tõttu pandud ka sisemine tähtaeg – hingedepäev, aga keskmisest kiirema aja tõttu jäi see ülesanne täitmata. Õnneks on veel 7 korda võimalik proovida :=)

Niisiis kott. Veider selline. Siiani ei tea, kuidas temasse suhtuda – sest eelmisest kotiteost jäänud idee ja raamid olid süvenemisel küllaltki ahistavad. Kuna kott oli välja lõigatud ja kaks suurt ja olulist detaili (vaip ja seelik) ka kinni õmmeldud ja oli näha, et khm… no ülejäänud osa jaoks on ruumi ebaproportsionaalselt vähe…

…siis algas kombineerimine, et võimalikult väikesele vabale pinnale planeeritud tegelane ära mahutada. Ja, et see ka kuidagimoodi välja näeks.

Materjalid on puhtalt maamaja kappidest ning enda jäägikarpidest leitud – kangas on vanast kirstust leitud ja arvatavalt 1930ndatest pärit peen ülikonnavillane (millel ka kena tikitud märgistus peal, mille koti nurka alles jätsin). Seeliku ja kaltsuvaiba kudusin nn. minitelgedega, kasutades kalli kaasa vanaemade korvidest pärit lõnga ja kaltsuribasid. Pitsid on käsitsi värvitud ning sõlg tehtud vanast nööbist, paarist triigitavast kristallist ja hõbedasest värvist. Peen „talutüdruk“ on kummardus Gustav Klimti loomingule, ning kantud riidele triigitavaid „Iron On Transfereid“ kaustades (sellest võiks eraldi loo tulevikus kirjutada, põnev ja võimalusterohke tehnika).
Ahjaa, koti nimeks võiks siis olla – „Sügissonaat alapealkirjaga – Rehepapp“.

Teemad, mis mind huvitasid olid muidugi seotud meie esiemadega ning mõtisklusega nende igapäevaelu ja iluküsimuste üle. Sellega, et läbi aegade on iseolemise asemel tahetud etendada kedagi teist, näiteks uhket mõisaprouat tema sitside, satsidega ja pärlitega. Ning kui tihti viib see enese „peeneks vuntsimine“ ja võõraste sulgedega ehtimine kaunis naeruväärsete tulemusteni.

Ja selline see „mõtisklus“ siis sai – jämeda keskkohaga talutüdruk peenesse korsetti surutuna, pärlite särades ning pitside lehvides oma talutare kaltsuvaibal novembriöösse vahtimas. Silmis lootus, lootus millelegi suuremale, kui Muna Endlite kosjad ning loorehad ja lüpsikud. Ja pimedus - pimedus õues ja pimedus sees. Vaid hundid, kassid ja esivenemate vaimud hämaratest nurkadest luuramas…

***
Here you can see my entry to our bag making challenge “Outside of the frame”, theme – Autumn Sonata.

It is too late now (3:30 a.m.) and I am too tired to tell the entire story in English now – but it is all about trying to be someone else.

The inspiration comes from folklore and bag is dedicated to wonderful book ““The Old Barny” written by Andrus Kivirähk. (More info about this book filled with greatest humor can be found here).


kkk

15 comments:

KK said...

KUI ÄGE!!!
ma kohe pidin trükitähtedega kirjutama, sest selline "ossa!" tunne tuli peale!:)

Margit K. said...

väga lahe kott! ja saigi valmis. tubli!! sama põnevaid ideid järgmisesse teemasse. :)

Epp said...

Imeilus ja udupeen talutüdruk. Selle kotiga kataks ühtlasi ka järgmise teema - femme fatale'i. :P

Terje said...

no oskad sa ikka selliseid asju. Ma kohe tunnen, kuidas see kott karjub, tahtes jalutada mu käevangus. Miks ma ise sellieid teha ei oska:(

Juulike said...

Tõesti väga vinge kott! Fantaasiaga Sa juba ei koonerda!

Tsirkusemoor said...

MMMõnuss!
Teistmoodi ja väga sinulik. Lõpuni viimistletud ja üdini korralik :)
Tasus oodata :)

X by Leina Neima said...

Oi - aitähhhhhhhhhhhh teile kõigile... nii mõnus on päeva alustada sellise positiivse energiasüstiga :=)

Sirje said...

Väga ilus aplikatsioon, eriti meeldib mulle see kaltsuvaip ja mustad kassid. Ja lugu. Lugusid ma armastan. Sellest pildi ülekandmisest tahaks ma hea meelega rohkem teada.

Marianne S said...

Oojaaa!
Kõik näib üksipulgi läbi mõeldud olevat ja tegelikult tahaks kõiki neid erinevaid detaile suures plaanis ja oma silmaga kaeda.
Lahedalt palju tehnikaid on nii ägedalt ühte patta pistetud ja tulemus on ü-l-i-k-õ-v-a :))

Sircu said...

Väga mõnus kott. Rahvariide seelik on tõeliselt kaunis! Mulle läks hinge ka see Rehepapi lugu, tuleb tunnistada - tõesti see kott kannab seda hõngu. Ja kui esivanemate vaimud pildilt avastasin, läks mul tuju kohe eriti heaks:)

Tiina said...

Hästi põnev kott! Sellises mööda jalutades tõmbab kohe pilgu- koos erinevaid põnevaid tekstiile, tehnikaid, samas veel midagi metalset ja ka pärlendavat. Pilgupüüdja.

Anonymous said...

kas nüüd võib loota, et oled õmblemise juurde tagasi jõudnud?
kott on ilusilusilus
thea

Miret said...

kott on nagu unistus! Väga ilusad detailid ja nii armas tekstiline kirjeldus! Mulle meeldib nii väga!

X by Leina Neima said...

:=) Oh, ma tänan kõiki ja kogu südamest nii soojade ja põhjalikkude kommentaaride eest...

viki said...

Mind on alati hämmastanud inimesed, kes suudavad sedasi intarsia stiilis edasi anda pilti ja veel nii reaalset. Milline pühendumus asjasse, et mitte niisama nagu mina maalida seda, vaid see kokku sobitada ja otsida :)
Kiitused!
Ma tahtsin ka teha, aga.....aeg :(

Related Posts Widget for Blogs by LinkWithin